Köögi tagaseina fotoklaasi tellimisel on väga oluline valida õige klaas, kuna kasutades karastamata klaasi, võib see kiiresti ja kergesti puruneda. Reeglina võib see juhtuda pliidi kuumusega, elektripistiku või teiste aukude juures näiteks paigaldamisel.

Pärast karastamist (töötlust), omab klaas olulisi eeliseid võrreldes karastamata klaasiga:

1. Suureneb löögitugevus, kahju ja vibratsiooni mõju vastupidavus 5-7 korda
2. Suureneb painde tugevus 2-3 korda
3. Täiustatud turvalisus – eriti tugeva löögi tagajärjel puruneb  karastatud klaas väikesteks kildudeks, läbimõõtega umbes 10 mm. Erinevalt karastamata klaasist, puruneb tavaline klaas teravateks ja suurteks kildudeks ning tekib oht ennast vigastada
4. Garanteeritud vastupidavus temperatuuri muutustele: saab kasutada vahemikus -150 kuni + 300 kraadi erinevalt karastamata klaasist.

Vaatamata kõrgele usaldusväärsusele,  on karastatud klaasil  üks “nõrk koht” –  kui lüüa otse klaasi serva, siis klaas kohe puruneb.

Et tagada köögi tagaseina atraktiivsus ja vastupidavuse kasutamine – on soovitav kasutada karastatud klaasi – see on usaldusväärne ja ohutu!

Kuidas on trükkimine muutunud Gutenbergi tehnoloogiast saati?

Ei peaks mainimagi, et trükkimine täna on väga erinev sellest, mis ta oli Gutenbergi ajal. Tänasest vaatenurgast võib Gutenbergi meetod tunduda aeglane ja tüütu: meeskond pani käsitsi kirjategurid kokku, ja tähtede korrastamine ja järjekorda seadmine kulutas ka tunnikese. Arvuti suudab selle töö ära teha vähem kui kahe sekundiga. Tänapäeval trükitakse rohkem sõnu, kui trükiti igal aastal 15. ja 16. sajandil.

Mis on muutunud? Miks ei kasutata enam Gutenbergi meetodeid? Kuni 19. sajandini pidid trükkijad tegelema iga vastava aspektiga käsitsi. Kui tehnika arenes, nägid insenerid võimalusi, et arendada trükitehnikat. Aurumootorid, hiljem ka elektrimootorid, võeti trükkimisel kasutusele. 1970-ndatel kaasati trükkimisprotsessidesse ka arvutid.

Trükipressi uuendamine malmiga

Hilisel 18. ja varajasel 19. sajandil hakkasid insenerid trükipresside loomisel kasutama puidu asemel metalli. Earl Stanhope oli mees, kes valmistas trükipressi malmist raamistikuga. Aastal 1800 leiutas ta Stanhope Pressi, mis oli esimene raamatupress tehtud täielikult malmist. Sellel ei puudund ka kangid, millega sai reguleerida pressi tugevust paberile.

Columbia Press, leiutatud aastal 1816 George Clymeri poolt, oli ka manuaalselt kontrollitava pressitugevusega. See suutis trükkida 250 koopiat tunnis. See mudel oli tähtis selle poolest, et tollel oli palju vastukaale ja seda oli võimalik vastavalt vajadusele reguleerida, suurendades või vähendades trükipressi intenviivsust.

Nagu ka Gutenbergi kirjapressil, oli ka neil horisontaalne aluspind, kus lamas paber, mille all omakorda oli koht, kust trükipress sai paberi ära nihutamisel uut tinti.

Mehaaniline press

1824. aastal, mees nimega Daniel Treadwell üritas mehaniseerida trükipressi. Lisades tavalisele puuraamistikuga paberipressile käigud ja võimsuse, trükkisis see neli korda kiiremini, kui käsipress. Sellist trükitehnikat kasutati läbi 19. Sajandi ja see andis ka aja kohta kvaliteetseid tulemusi.

1812. aastal leiutas Friedrik Koenig aurujõult töötava trükipressi, mis kiirendas trükiprotsessi tohutult. See press suutis trükkida 400 lehte tunnis. Richard Hoe, kes 1832. Aastal täiustas Koenigi mudelit tehes sellest silinder pressi. Selle meetodi kohaselt läheb asetatakse paber alusele, millest veereb üle tindiga värvitud tekstiga silinder, mis trükib paberile vastavat teksti. Silinder pressid olid palju tõhusamad kui tasapinnalised pressid, sest need suutsid luua tunnis 1000 kuni 4000 eksemplari vastavalt vajadusele.

1844. aastal leiutas Richard Hoe pöörleva pressi. See meetod töötab tänu kahele silindrile, mille vahele asetatakse paber, millest üks silinder toetab ja teine prindib paberile vajaliku teksti. Esimesed pöörlevad pressid suutsid teha tunnis 8000 eksemplari ja tänu sellele meetodile oli võimalik hakata andma välja ajalehti suurtes kogustes.

Paberrullist trükkimine

1865. aastal leiutas William Bullock tema nimelise Bullock Pressi. See oli esimene, kus paberivarud ei katkend kordagi, sest seda söödeti masinasse rullist. See tehnika võimaldas trükimasinal endale ise paberit võtta. Kui paber oli masinasse haagitud, trükkis see täis mõlemad pooled sama aegselt ja lõpuks lõigati paber ära sakilise noaga. Algsed mudelid sellest suutsid trükkida 12000 eksemplari tunnis, hilisemad aga 30000. Esimesed paberirullid, mida kasutati olid umbes viie miili pikkused ja tänapäevalgi kasutatakse paberirulli tehnoloogiaid näiteks kassaaparaatides.

Mehaaniline kompositsioon

Kuni 20. sajandi alguseni oli kogu trükkimine põhimõtteliselt veel manuaalne nagu Gutenbergi meetodilgi. Monotüüpsete ja linotüüpsete tehnoloogiate väljatulek muutis trükiprotsessi nii, et trükk seati paika mehaaniliselt, mitte enam käsitsi.

Linotüüpsel masinal kirjutati saranasel klahvistikul nagu masinkirjutajal. Nende masinate viga oli aga selles, et korraga pressiti paberile terve rida sõnu, nii et kui trükkal tegi mingi vea, pidi terve rea uuesti tegema.

Monotüüpsel masinavärgil töötas kõik saranaselt linotüüpsega, kuid vigu sellel oli lihtsam parandada. Ühe eksimuse pärast ei pidanud tervet rida uuesti kirjutama, vaid oli võimalik parandada vigu tähthaaval.

Linotüüpset meetodit kasutati rohkem ajalehtede trükkimises, sest see polnud nii kvaliteetne ja oli ka natuke kiirem. Monotüüpset tehnoloogiat kasutati aga raamatuäris, sest selle tekst oli kvaliteetsem.

Trükkimine tänapäeval: personaalarvutid

Paljud varasemad trükitehnoloogiad on säilinud tänaseni, kuid arvutid on suutnud neid tohutult arendada ja see moodus võimaldab igal ühel olla kirjanik, toimetaja või trükiinsener.

Allikas

Epson töötas välja esimese digitaalse printeri aastal 1968. Väike ja kergekaaluline EP-101 tõstis Epsoni fototrüki innovatsiooni esirinda. Fototrükk on valdkond, kus Epson on suutnud püsima jääda tänu headele tehnikutele ja inseneridele, kes on suutnud alati kliendi ootusi ületada. Ühtlasi ka tänu sellele leiavad Epsoni tooted rakendust ülemaailmselt.

Alustades SQ-2000’ga, mis oli Epsoni esimene tindiga toode, on Epson välja andnud palju uut ja innovatiivset tehnikat mis on tööstust arendanud. Nende hulgas on näiteks: Epson Stylus Colour, mis oli esimene kõrgkvaliteetne 720-dpi tindiprinter ja Epson Stylus Photo, mis oli esimene värvifotoprinter fototrüki ajaloos.

Seevastu tee nende murranguliste saavutusteni ei olnud lihtne. Hoolimata sellest, et Epson domineeris SIDM (serial impact dot matrix) 1980-ndate printerite alal, ei olnud tõenäoline, et Epsonil õnnestub vallutada ka fototrükk.

Hilistel 80-ndatel ja varastel 90-ndatel taipas Epson, et SIDM-ide fototrüki turgu ähvardasid ühest otsast kiired laserprinterid ja teisest otsast tindiprinterid. Firma ennustas, et tulevikus kuulub turg tindiprinteritele ning hakkas investeerima termiliste, piezoelektrilistele ja muudele tindiprintereid arendavaisse sektorittesse. Samal ajal kui teised fototrükk ettevõtted lasid välja termotindiprintereid fokusseerus Epson piezo-põlistele toodetele, veendes kliente, et see süsteem võimaldab printida pilte parema kvaliteediga, on vastupidavam ning annab võimaluse printida kõrge variatsiooni tintidega. Tehnilised raskused tundusid ületamatutena, kuna nii peent ja miniatuurset tehnikat ei eksisteerinud valdkonnas, mida tunti kui fototrükk. Et kasutada piezo tehnoloogiat printerites, pidi Epson välja mõtlema midagi uut. Fototrükk oli arengujärgus.

Et lahendada see probleem palgati grupp kellatehnikuid vastavasse valdkonda tööle. Kombineerides kellatehnikute ja prindi-inseneride teadmised, arvas Epson, et tulemuseks võib olla täiesti uus ja senitundmatu tehnika fototrükk. Ja nii see oligi, tulemuseks oli Micro Pieze tehnoloogia, Epsoni revolutsiooniline tindi printeripead. Esimene tindiprinter selle tehnoloogiaga järgi läbi fototrüki ajaloo anti välja 1993. Aastal, Epson Stylus 800. Järgneval aastal, Epson Stylus Colour, tootis kvaliteet värvifotosi. Sellest tõusis ka Epsoni tormiline edu, sest Epson Stylus Colour viis selle firma tippu. Võib julgelt öelda, et tänu sellele ja Epson Stylus Photole, mis väljastati aastal 1996, on kodune fotode printimine sellisel tasemel nagu me seda täna teame.

1998. aastal tuli Epson välja VSDT (variable-sized droplet technology), mida kasutati esmalt Epson Stylus Photo 750 ja Epson Stylus Photo 1200 mudelite puhul. See murranguline fototrüki tehnika võimaldas trükkida pilte, mis olid ülimalt detailsed just tänu uutele väiksestele tindipeadele. Detailid, mida oli võimalik printida olid lausa mikroskoopilised ja nähtamatud paljale inimsilmale.

Seades end sisse fototrüki ja koduse printimise valdkonna tipus, taipas Epson, et nende Micro Pieze tehnoloogia on kasutatav ka väljaspool nende harilikku tarbiaskonda. Epson Stylus Pro 9500 oligi esimeseks pürgiaks fototrüki professionaalsele trurule. Aastal 2000, kui see välja ilmus, tutvustas see kliendile printimist, mis oli ühtlaselt kiire, kvaliteetne ning soodne.

Seitse aastat hiljem, 2007, arendas Epson välja midagi, mida nimetatakse thin-film piezo tehnoloogiaks. See muutis dramaatiliselt fototrükki ja seda, kuidas juba tavaliseks muutunud Micro Piezo prindipäid kasutatakse suurema formaadiliste reklaamplakatite tootmisel. Siis, aastal 2013, rikastus fototrükk veel uue arendusega, thin-film piezo tehnoloogia edasi arendus: PrecisionCore. Kui thin-film piezo tehnoloogia sobis ainult suuremate kommertslike välja annete jaoks, siis see tehnoloogia suutis hõlmata mõlemat, nii mahukaid tööstuslike, kui ka väikseid koduseid ülesandeid. Sellega ei kavatse Epson veel lõpetada, vaid nende eesmärk on fototrüki tehnoloogia edasine arendamine.

Allikas

3D fototrükk põrandale
Fotokapa ehk fototrükk KAPA plaadil

*Kasutatud allikas

Hiinas kohtumisteks tuleks varuda piisavalt visiitkaarte, kuna neid peaks jagama igale uuele inimesele, kellega tutvutakse. Kuna visiitkaarti seostatakse isikuga, on tähtis, et see näeks igati korrektne ja esinduslik välja. Kindlasti ei tohi anda määrdunud, rikutud või märkmetega visiitkaarte. Hiinas kohtumisel tuleks ulatada visiitkaart kahe käega ülemistest nurkadest hoituna nii, et see on saajale koheselt loetav (kakskeelse kaardi puhul hiinakeelne pool). Kuna visiitkaartide vahetus toimub enne kohtumist, aseta kaardid enda ette vastasistujate järjekorras nii, et oleks lihtsam isikute poole pöörduda.

Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus. Tallinna jõudis esimene trükikoda 1634. aastal, kui Tallinna Gümnaasiumi juurde asutati trükikoda, kuhu asus tööle Christoph Reusner Stockholmist.

Trükistes kasutati ladina ja gooti kirja.
Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud Heinrich Stahli koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal” teine osa 1637. aastal. Kuid juba 16.-17. sajandi vahetusel olevat Tallinnas kasutusel olnud eestikeelne lauluraamat, mis oli nähtavasti trükitud kusagil Saksmaal ja sellest pole leitud ainsatki eksemplari. Esimene eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast 1694. Vanim illustreeritud eestikeelne trükitud raamat on 1694–1695 valminud “Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat”. Esimene eestikeelne entsüklopeedia ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75754 artiklit ja trükiti 8000 eksemplari.

Meil on hea meel teile teatada, et me oleme laiendanud oma tootevalikut uue ja võimalusterohke printeriga.
Lisaks põhivärvidele (CMYK) saame trükkida nüüd ka valget ning metalliku värvi, mis muudab Teie tooted eksklusiivsemaks ja laiendab Teie võimalusi silma paista. Ka valge tint võimaldab trükkida parema kvaliteediga värvilisel ning läbipaistval kilel.

Garanteerime Teile, et meie juures valminud tooted (nt. kleebised) on silmatorkavad ja äratavad inimestes huvi!

Mõnikord inimesed tellivad selliseid asju, mis tõstavad meie tuju.  

Kaadris on meie töötajad.

Originaalne idee Roll-Up stendi kujundamiseks.