Reklaamtahvlid on reklaami eksponeerimiseks lihtsaim ja soodsaim viis. Lühidalt öeldes on tegu suure ja tavaliselt välistingimustes kasutatava struktuuriga reklaami näitamiseks. Reklaamtahvlid valmistatakse tavaliselt plastikust plaadist. Mida suuremad reklaamtahvlid on, seda paksemat materjali võiks nende valmistamiseks kasutada. Väiksemate reklaamtahvlid valmistatakse tavaliselt 5mm, 8mm või 10mm paksusest kärgplastikust või pvc-plastikust plaadist. Kärgplastikust plaadist (BIP-plaat) valmistatud reklaamtahvlid on odavamad ja kergemad, aga ka vähem vastupidavamad.

Reklaamtahvlitele saab kanda lõigatud reklaamkleebiseid ja trükitud kleebiseid, sealjuures ka fototrüki kleebiseid. Samuti saab reklaamtahvlile kleepida helkurkleebiseid, mis hämaramates tingimustes helgivad. Reklaamtahvleid saab valmistada ka teksti ja kujutiste trükkimisega otse plaadile. See on otstarbekam suurte pindade puhul ning nendel reklaamtahvlitel, mida vaadatakse piisavalt suure vahemaa tagant – otsetrükk plaadile ei ole tavaliselt nii terav kui trükk kleebistele.

Tavaliselt paigaldatakse reklaamtahvlid puidust või metallist aluspinnale ning koos sellega seinale või konstruktsioonide külge, samuti saab neid lisakonstruktsioonide abil kinnitada ka katustele. Kinnitamisel kasutatakse kruvisid, aga võimalik on väiksemate reklaamtahvlite kinnitamiseks kasutada ka kahepoolset teipi. Tihti paigaldatakse reklaamtahvlid üles tiheda liiklusega kohtades nagu näiteks suurte maanteede ääres. Seal näitavad reklaamtahvlid mööduvatele jalakäijatele ja autojuhtidele suuri reklaame, mis on vaimukad ja isikupärased, hakates nii kergelt silma ka väga lühikese aja jooksul. Viimast eelkõige seetõttu, et enamusi neist vaadataksegi suurel kiirusel mööda liikudes, seetõttu peab nende disain olema piisavalt tähelepanuäratav ning meeldejääv, pannes inimese reklaami mäletama ja sellele mõtlema ka peale reklaamtahvlist möödumist. Seetõttu on reklaamtahvlil tavaliselt mõned sõnad suures kirjas või lühike slogan ja/või erksate värvidega kujundatud humoorikas pilt. Oma valmis kujunduste puudumisel osutavad reklaami- ja disainibürood klientidele ka reklaamide kujundamise teenust. Üldiselt püüab ka siin igaüks teisi üle trumbata ning nii väljub mõnede reklaamtahvlite kujundus ka reklaamtahvli enda mõõtudest ning selle servadest või pinnalt ulatuvad välja lisanduvad osad, mis annavad reklaamtahvlile kolmemõõtmelise mulje. Veelgi kaugemale mindi selles osas aga Põhja-Carolinas, kus Bloom toidukauplusteketti kuuluva kaupluse lähedusse paigaldati esimene lõhnastatud reklaamtahvel. See eritas musta pipra ja grillsöe aroomi ning soovitas sellega inimestel süüa rohkem grillsteiki. See reklaamtahvel kujutas endast ülisuurt veiseliha tükki, millesse oli torgatud hiigelsuur kahvel. Isuäratavad aroomid levisid reklaamtahvlist kl 7–10 hommikul ja kl 16-19 õhtul alates 2010.aasta 28.maist kuni 18.juunini.

Tutvu ka reklaamtahvlite tootelehega!

Fotolõuend on parim viis eksponeerimaks oma tundeküllaseid pilte, hoidmaks nendel talletatud mälestusi elusate ja värsketena pika aja jooksul. Printimissektoris on inimesed aja jooksul näinud mitmeid revolutsioone – lõuendile printimine on selle uusim täiendus. Tänapäeval on fotolõuendile printimine üks juhtivatest äridest kogu maailmas ja see muutub iga päevaga üha populaarsemaks.

Mis on fotolõuend?

Fotolõuend on kunsti loomise moodne viis – lõuendile talletatava materjali värviliselt printimine, kasutades selleks moodsat printimise tehnoloogiat. Põhimõtteliselt on tegu modernse kunsti väljendamisega samal viisil, nagu seda meie esiisad on teinud tuhandeid aastaid alates iidsetest aegadest, andes tühjale lõuendile elu oma käteosavusega. Tänapäeval luuakse kunstiteos lõuendile fotograafiliste või digitaalsete kujutiste abil, peale mida tõmmatakse prinditud lõuend raamile pingule ja kinnitatakse.

Fotolõuendi ajalugu

Kunstnikud on oma kunsti eksponeerimiseks lõuendit kasutanud juba sajandeid. Ka tänapäeval on lõuend kunstiringkondades eelistatuimal kohal, võimaldades maale eksponeerida kõige elutruumalt. Enne 20.sajandit kasutas enamus kunstnikke lõuendimaterjalina lina ning seda peamiselt seetõttu, et puuvilla ei olnud piisavalt saadaval. Lõuendi erilisus seisneb selle jämedas ja karedas tekstuuris, mis võimaldab igale maalile anda kergelt moonutava ja äärmiselt elutruu lisaefekti. See on ka põhjus, miks vanad maalid on äärmiselt elutruud.

Enne moodsa lõuendi ajajärku pidi kunstnikud lõuendit ise valmistama. Enamasti lõikasid nad selleks tükke toormaterjalist, milleks kõige tavalisemalt oli valget värvi linane riie. Seejärel poleerisid nad lõuendi pinda vähemalt kuu aega. Enne maalimist pingutati kangas puidust raamile, et see oleks ühtlane ja korralikult pingul ning seejärel asuti maalima.

Fotolõuendi printimine tänapäeval

Tänapäeval kasutatakse lõuendi printimiseks tavaliselt puuvillast materjali. See ei anna küll fotolõuendile nii elutruud efekti kui linase materjali kasutamisel, kuid sisaldab rohkem mehhanilisi laineid, mis aitavad kunstiteosel säilida pikka aja jooksul.

Tänapäeval on lõuendile printimine väga populaarne. Selle uue tehnoloogia juurutamine on muutnud printimise ajalugu, samas on olnud võimalik sellega ka vähendada tootmise aega, printimise kulusid ning saavutada kunstiteoste varasemast pikemat kestvust. Need kõik on põhjused, miks inimesed fotolõuendit päev-päevalt üha rohkem kasutavad.

Fotolõuendit saab kujundada fotode, piltide ja kõikvõimalike kujutiste abil ning nende valik on praktiliselt lõpmatu. Võib kasutada oma pilte või osta teiste fotograafide tehtud pilte erinevatest veebikeskkonna fotopankadest.

Fotolõuendeid saab tellida erinevate mõõtmetega. Standardpakkumises on tavaliselt 16 erinevat suurust, samuti saab fotolõuendit tellida ka erimõõtmetes. Sisekujunduses võib fotolõuendeid ka kombineerida – näiteks ühe suure fotolõuendi asemel kolm väiksemat lõuendit või jagada üks foto mitmeks väiksemaks fotolõuendiks, luues sellega ruumis hoopis teistsuguse meeleolu. Fotolõuend on huvitav ja ebatavaline kunsti eksponeerimise viis kodu kujundamiseks, aga samuti ka positiivseid üllatusi täis kingitus sõbrale, armsamale, kolleegile või äripartnerile.

Fotolõuendi valmistamisel trükitakse foto või pilt väga kvaliteetsete trükiseadmetega HP Universal Matte Canvas lõuendikangale, mille kerge tekstuur ja matt erkvalge pind toob eriti hästi esile sügavad mustad toonid, mistõttu on see ka üks populaarsemaid materjale must-valgete materjalide trükkimiseks. Aga suurepäraselt sobib see ka mati pealispinnaga värviliste fotode printimiseks.
Seejärel paigaldatakse lõuend liimpuidust pingutuskiiludega varustatud alusraamile. Sel viisil näeb trükitud foto välja otsekui maal, elav ja kõige ruumilisem, kuna see on ca 2 cm “paks” ja pilt jätkub ka fotolõuendi külgedel. Siiski peab fotolõuendi keeramisel ümber äärte arvestama sellega, et sel viisil läheb kõikidelt pildi külgedelt kaduma 25 mm, mistõttu tuleks ka pildivalikul arvestada, et olulisi objekte ei jääks pildi äärtele. Samuti on fotolõuendi ääred võimalik lasta värvida enda valitud värvi, valgeks või mustaks või veel ühe variandina peegeldada pildiääred raami külgedele. Selleks võetakse foto äärtest võetakse umbes 3 cm ja peegeldatakse see fotolõuendi raami külgedele. Antud varianti kasutatakse juhul, kui foto äärtes on olulised detailid, mida oleks kindlasti vaja välja tuua.

Raami taha on kinnitatud traat teose mugavamaks seinale riputamiseks.

Fotolõuendi hind jääb tavalise fotokapa ja raamitud fotokapa vahele, olles just eriti suuremates formaatide puhul parim valik pildi eksponeerimiseks seinal ja seda nii hinna, kui ka pildi väljanägemise poolest.

Tutvu ka fotolõuendite tootelehega!

Kalendrid on loodud eesmärgiga arvestada mineviku või tuleviku aega ning näidata, kui palju päevi on veel teatud sündmuseni – saagikoristuse või usupühani – või kui palju aega on möödunud sellest, kui midagi tähtsat juhtus. Varasemad kalendrid olid tõenäoliselt tugevalt mõjutatud nende inimeste geograafilisest asukohast, kes kalendrid koostasid. Külmemates maades olid kalendrid koostatud järgides aasta kontseptsiooni aastaaegade järgi, eriti talve lõppemisega. Soojemates maades, kus aastaaegade vahe ei olnud nii ilmne, sai ajaarvamise määramise aluseks kuu.

Enamus vanema aja kalendrid olid kuukalendrid ja põhinesid ajavahemikul ühest kuuloomisest teiseni. Kuid isegi soojas kliimas on olemas iga-aastased sündmused, mis ei pööra kuu faasidele mingit tähelepanu (vihmaperiood, jõgede üleujutus jne). Kalendrid pidid arvestama ka sellised asjaolusid.

Antiikaja kuukalendrid olid oma olemuselt kõige lähemal päikesekalendrile: need põhinesid 19-aastasel perioodil, millest 7-s aastas oli 13 kuud. Kokku sisaldas periood 235 kuud. Siiani kasutatava kuuloomisel põhineva kuu pikkuseks on 29,5 päeva, seega tegi see kokku 6932,5 päeva. Päikesekalendri järgi on 19 aastas kokku 6939 päeva, seega on vahe 7 päeva – ainult nädalapikkune erinevus kogu 19-aastase perioodi jooksul ja ca 5 nädalane erinevus sajandi jooksul.

Kuigi 19-aastane periood nõudis kohandamist, said kuukalendrid aluseks ka iidsete hiinlaste, babüloonlaste, kreeklaste ja juutide kalendritele. Samad kalendred olid kasutusel ka araablastel, kuid Muhammad keelas hiljem ära muudatuse 12 kuult 13 kuule, seega sisaldavad islami kalendrid kuuloomistel põhinevaid kuid ja ca 354-päevast moodustuvat aastat. Selle tulemusena on islami kalendrikuud ja usupühad liikuvad läbi kõigi aastaaegade.

Egituse kalendrid

Iidsete egiptlaste poolt olid kasutuses kalendrid, milles oli 12 30-päevast kuud ja aastas kokku 360 päeva. Umbes 4000 e.Kr. lisati kalendriaasta sünkroniseerimiseks päikeseaastaga iga aasta lõppu 5 lisapäeva. Sellest 5-st päevast sai suur pidu, sest usuti, et nendel päevadel töötamine toob ebaõnne.
Egiptlased olid välja arvestanud, et nende kalendrid olid päikeseaastale – 365,25 päeva – üsna lähedal, kuid selle asemel, et veerandpäevasid liites rakendada ühte üleminekupäeva iga 4 aasta jooksul, nagu me seda tänapäeval teeme, lasid egiptlased neil veeranditel kuhjuda. Seega oli peale 1460 päikeseaastat või 365 aastast koosneva 4 perioodi möödunud 1461 Egiptuse aastat. See omakorda tähendas, et aastate möödudes läksid Egiptuse kuud aastaaegade sünkroonist välja, mille tulemusena langesid lõpuks suvekuud tegelikult talveajale. Nende kalendrid sattusid päikeseaastaga sünkrooni ainult üks kord iga 1460 aasta jooksul.
Lisaks sellele, et kasutusel olid nö. tsiviikalendrid, kasutasid egiptlased ka religioosset kalendrit, mis põhines 29,5-päevasel kuutsüklil ja oli rohkem seotud põllumajanduslike tsüklite ja tähtede liikumisega.

Rooma (Juliuse) kalendrid

Vanad roomlased arvasid ebausklikult, et paarisnumbrid toovad ebaõnne, sellepärast olid nende kuud 29 või 31 päeva pikad, v.a. veebruar, milles oli 28 päeva. Sellegipoolest moodustasid 4 31-päevast kuud, 7 29-päevast kuud ja 1 28-päevane kuu kokku ainult 355 päeva. Seetõttu leiutasid roomlased ühe kuu juurde – 22 või 23-päevane Mercedonius – mis lisati aastale juurde igal teisel aastal.
Kuid isegi kasutades Mercedonius´t läks Rooma kalender lõpuks nii sassi, et Julius Ceasar pidas nõu astronoom Sosigenes´iga ja reformis kalendrid põhjalikult. 46.aasta e.Kr. tehti valitseja dekreediga aasta 445 päeva pikkuseks, tuues sellega kalendrid aastaaegadega sünkrooni tagasi. Seejärel määrati kalendrid päikeseaasta põhjal – 365 päeva ja 6 tundi. Kuus sisaldas 30 või 31 päeva ning 6 lisatunniga toimetulemiseks tehti iga 4.aasta 366-päevaseks. Lisaks olid kalendrid Ceasari käsul koostatud nii, et aasta algas 1.jaanuaril.

Need kalendrid nimetatud Julius Caesar´i järgi Juliuse kalendriteks ning seda kasutatakse pühade kalkuleerimiseks ortodoksi kirikutes kuni tänapäevani. Siiski isegi peale parandusi on Juliuse kalender ikkagi 11,5 minutit pikem kui tegelik päikeseaasta, seega sajandite möödudes saab sellest kokku üsna pikk aeg.

Reform – Gregoriuse kalendrid

15.sajandiks oli Juliuse kalendrid päikesekalendrist umbes nädala võrra maha jäänud. Paavst Sixtus IV (valitsemisaeg 1471-1484) otsustas, et vaja on veel ühte reformi ja kutsus endale nõu andma Saksa astronoomi Regiomontanus´e. Regiomontanus saabus 1475.aastal, kuid kahjuks suri ta peatselt ning paavsti plaanid kalendrid reformida surid koos temaga.

1545.aastal volitas Trento kirikukogu paavst Paul III kalendrite reformimiseks. Enamuse matemaalist ja astronoomilist tööd tegi ära Isa Christopher Clavius, S.J. Isa Claviuse soovitusel ja paavst Gregory XIII käsul viidi koheselt sisse muudatud sellest, et neljapäev, 4.oktoober 1582.a. sai viimaseks päevaks, mil Juliuse kalendrid kehtisid. Järgmine päev oli juba reede ja 15.oktoober. Pikema perioodi täpsustamise huvides võeti kasutusele Vatikani raamatukoguhoidja Aloysius Giglio poolt soovitatud valem: iga 4.aasta on üleminekuaasta, v.a. kui see on täissajandi aasta (1700, 1800). Täissajandi aasta võib olla üleminekuaastaks vaid juhul, kui selle aastaarv jagub 400-ga (1600 and 2000). See reegel välistab 4 sajandi jooksul 3 üleminekuaastat, muutes sellega kalendri märkimisväärselt täpsemaks. Hoolimata sellest on keskmine kalendriaasta ikkagi ca 26 sekundi võrra päikeseaastast pikem. Õnneks nõuab see erinevus ühe täispäeva moodustamiseks 3323 aastat.

Reformitud kalendrid võeti vastu järk-järgult

Gregoriuse reformi ei võetud siiski igal pool koheselt vastu. Enamus katoliiklikke kirikuid vahetas 1582.aastal kiiresti vanad kalendrid uute vastu. Aga Euroopa protestantlikud printsid otsustasid paavsti uuendusi ignoreerida ja jätkasid Juliuse kalendrite kasutamist. Saksamaa ja Hollandi protestantlikud valitsejad vahetasid vanad kalendrid uute vastu alles 1700.aastal. Suurbritannias (ja selle asumaades) toimus vahetus alles 1752.aastal. Venemaal võeti Gregoriuse kalendrid vastu 1918.aastal läbi revolutsiooni. Türgis olid islami kalendrid kasutusel kuni 1926.aastani.

Paremad kalendrid?

Hoolimata laialdasest kasutamisest on Gregoriuse kalendritel ka rida puudusi. Neid ei saa jagada võrdseteks poolteks või veeranditeks; päevade arv kuudes on juhuslik, kuud ja aastad võivad alata ükskõik millisel nädalapäeval. Täpsetele kuupäevadele määratud pühad võivad samuti langeda suvalistele nädalapäevadele. Peale Gregorius XIII poolt läbiviidud muudatusi on tehtud kalendri reformimiseks palju ettepanekuid, kuid ühtegi neist ei ole püsivalt rakendatud. Sellegipoolest hoiavad Gregoriuse kalendrid kalendripäevad astronoomiliste sündmustega kõige mõistlikumas kooskõlas.

Tutvu ka kalendrite tootelehega!

Fotokapa on üks suuremõõduliste piltide juures kasutatav materjal, mis kujutab endast kerget alusplaati paksusega 10mm (raamimata) või 5 mm (raamitud puhul), mille mõlemale poolele on kinnitatud papikiht. Ühtlasi on see ka kõige soodsam suurte piltide viimistlusvahend.

Raamimata fotokapa

Plaadi esiküljele liimitakse fotopaberile prinditud foto. Kapa vahtplastplaadile liimitud fotod on vastupidavamad ning jätavad seinal tavafotodest kvaliteetsema mulje. Viimistlus on tavaliselt poolläikiv ja pildite värvid säravad ja kontrastsed. Plaadiga on kaasas spetsiaalsed konksud, mille abil saab pildi mugavalt seinale kinnitada.

Raamitud fotokapa

Hea valik selleks puhuks, kui soovite suuremat fotokapat. Raam teeb pildi efektsemaks ning jätab sellest profesionaalsema mulje. Lisaks kaitseb raam pildi serva, mis kipub olema pildi kõige õrnem osa ja mis raamimata fotokapa puhul sageli viga saab ja pildi üldmuljet rikub. Raam hoiab kapale paigutatud pildi sirgena ja annab pildile selged piirid.

Kapaplaatide puhul peab silmas pidama seda, et suuremas mõõdus (üle 40 x 60 cm) kapaplaadid hakkavad sellele liimitud pildi tõttu tihtipeale kaarduma ning seetõttu ei soovitata raamimata kapaplaadile lasta teha pilte, mida soovitakse säilitada pikkade aastate jooksul. Seega on suurimate formaatide pikaajalise kestmise kindlustamiseks soovitav valida raamitud fotokapa ja see on ka põhjuseks, miks suurimaid formaate tavaliselt ilma raamita ei pakutagi.

Raamimiseks kasutatakse tavaliselt Nielseni õhukese profiiliga alumiiniumist raamiliiste. Võimalik on valida hõbedase, halli või musta harjatud alumiiniumraami vahel. Alumiiniumraamil on ka tagapoolel kinnituskohad kruvidele, mille abil on seda lihtne seinale kinnitada.

Tutvu ka fotokapa tootelehega!

Kõige lühemalt öeldes on visiitkaart lihsalt tutvustus, mis annab edasi infot isiku või firma kohta ning mida reeglina säilitatakse edasisteks kontaktideks. Tavaliselt vahetatakse visiitkaarte ärikohtumistel.

Ajalugu

Visiitkaart kujunes välja külastuskaartide ja ärikaartide kokkusulandumisel. Esmakordselt võeti need kasutusele Hiinas 15.sajandil. Euroopast on esimene informatsioon visiitkaartide kasutusest Louis XIV õukonnas 17.sajandil Prantsusmaal, kus aristokraatide teenrid andsid oma peremeeste kaardid pidulikult üle võõrustajate teenritele, teatamaks nende külaskäigust. Tolleaegne visiitkaart oli algselt tavaliselt mängukaardi-, hiljem juba ka postkaardi suurune.

Visiitkaartidega käisid kaasa keerukad etiketireeglid, mis kujundati esmakordselt välja ja võeti kasutusele Prantsuse ja Inglise aristokraatide poolt, hiljem järgis nende eeskuju ka juba kogu ülejäänud Euroopa ja Põhja-Ameerika. Kaardile lisati ka graveeritud ornamendid ja vapid ning nende kasutamine muutus igale 19.sajandi kõrg- ja keskklassi kuuluvale isikule kohustuslikuks – mida rohkem külaliste kaarte spetsiaalsele kandikule oli kogunenud, seda uhkem. Siiski jäi see intelligentsi pärusmaaks, maarahvas ja töölised neid ei kasutanud.

Ärikaardid said esmakordselt menukaks Londonis 17.sajandi alguses. Kuna ametlikku aadressisüsteemi tollal veel ei eksisteerinud, siis joonistati ärikaardile ka äri asukoha kaart. Loomulikult püüdis iga äri saavutada seda, et just tema kaart paistaks teiste hulgast silma ning tehniliste võimaluste arenedes arenes ka kujundus.

Koos eraettevõtjate arvu suurenemisega keerukate kujundustega ärikaartide arv vähenes ja need asendusid praktilisemate ja odavamatega.

20.sajandil visiitkaarti ja ärikaarti enam nii rangelt ei eristatud, kuna majandus ühtlustus ning vähenes ka formaalse seltskonna surve. Siiski jäi siinkohal erandiks kõrgklass, kus isiklik visiitkaart kehtib samade reeglite alusel ka tänapäeval.

Tänapäev

Olenemata viimse aja internetiajastu pealetungile on tavalised paberile trükitud visiitkaardid siiski säilitanud oma populaarsuse ja funktsiooni – tutvustada firmat või isikut peamiselt tema professionaalse karjääri alusel. Küll aga püütakse seda kujundada taas üha huvitavamalt ning siingi käib võistlus, kelle oma on silmapaistvam ja meeldejäävam.
Vaata üht valikut loomingulistest visiitkaartidest siin.

Tutvu ka visiitkaartide tootelehega!

Lamineerimine on kõikvõimalike materjalide (klaas, puit, metall, plastik, paber) pinna katmine kleebiskiledega (muu hulgas värvi-, efekt- või kaitsekile). Lamineerimine muudab materjali pinna veekindlaks ja vastupidavaks ning kaitseb seda kahjustavate välismõjude eest, pikendades sellega materjali eluiga.

Lamineerimise eesmärgid:

• toote vastupidavuse suurendamine tihti kasutatavatel toodetel
• tugevdamine ja kuju säilitamine
• kaitse muutmise eest turvalisuse tagamisel – ID-kaardid, passid
• kaitse UV kiirte eest – välireklaamid, autokleebised
• optiliste efektide tekitamine – sügavuseefekt, hologrammid
• tootele läikiva, mati, struktuurse või muu pinnakatte andmine
• muude toodete poolt teostavate protsesside hõlbustamine – näiteks fooliumtrükk 
• kaitse kahjulike kemikaalide eest
• libisemise vältimine – reklaamjalamatid
• Lamineerida võib plakateid, jooniseid, menüüsid, visiitkaarte, kleepse, brošüüre, dokumente jmt. 
• Trükist võib 32-250-mikronilise kilega lamineerida kas ühelt või mõlemalt poolt. Lamineeritakse juba trükitud ja lamineerimismasina- ja/või kilega sobivasse formaati lõigatud poognaid või valmistooteid.

Laminaadi tüübid:

läikiv laminaat – annab suurepäraselt edasi kujutise värvi, viimistluse ja erksuse. Samas võib läikival pinnal tekkiv valgushelk vähendada väikeste detailide selgust ja märgatavust;
mаtt laminaat – välistab helkimise ja hõlbustab teksti paigutamist pindmisele kihile. Mati kilega kaetud pind näeb välja väärikam ja soliidsem, kasutatakse tavaliselt visiitkaartide ja kallihinnaliste reklaamtrükiste lamineerimiseks;
reljeefne/tekstuurne laminaat – kasutatakse kujutise pinna dekoreerimiseks.

Lamineerimine jaguneb külmlamineerimiseks, mida teostatakse läbipaistva kile kleepuvate omaduste aktiveerimisel toatemperatuuril surve abil, ja kuumlamineerimiseks, mida teostatakse surve ja liimi sulatamiseks kasutatava kuumuse abil.

Külmlamineerimine e. märglamineerimine

• kasutatakse digitrükis, fotonduses
• kasutatakse enamasti PVC kilet – ei ole eriti keskkonnasõbralik
• väga hea lamitulemus, kasutatakse ka fotonduses
• venib koos tootega ja annab UV kaitse – sobilik näiteks autode kleepimisel
• talub 110° ulatuses temperatuurikõikumist, sobilik ka välistingimustes
• väga vastupidav – sobilik näiteks põrandareklaamidele
• suur valik kilesid
• kiled suhteliselt kallid

Kuumlamineerimine e. kuivlamineerimine

• Offset – trükinduses laialt kasutatav ühepoolne lamineerimine rull-laminaatoritega, mida võiks nimetada ka rull-lamineerimiseks
• kasutatakse enamasti polüpropüleenkilet
• tootele kantakse reeglina maksimaalselt kilet ja minimaalselt liimi
• ainult väga õhuke laminaat (25- 40 mikronit)
• kiired automaatseadmed, suuremad tiraazhid
• masinad suhteliselt kallid, laminaat odav
• tooted vajavad eraldi järeltöötlust

Kahepoolne rull-lamineerimine (digitrükinduses)

• laiad formaadid
• väikesed tootmiskiirused
• laiem laminaadivalik, 25-250 mikronit
• odavamad seadmed, kallimad materjalid
• samadel masinatel kasutatakse ka külmlaminaati
• võimalik kasutada ka embossing-valtse, mis suruvad laminaadi pinnale mustri

Taskulamineerimine (digitrükk, offset)

• väikesed tiraazhid
• lihtsaim lamineerimisviis
• 0% kadusid – kogu materjal kasutatakse ära
• väikesed tootmiskiirused
• suhteliselt väikesed ja odavad seadmed
• lai valik kilesid, 25-250 mikronit
• ei vaja lisaks järeltöötlust (servade lõikamist)
• tooted jäävad veekindlad

Tutvu ka lamineerimise teenuse lehega!

Trükitööstus jätkab muutumist üha kiiremas tempos – seda umbes kümne aasta tagusest punktist, mil võeti kasutusele digitaalne printimine. Trükitööstuse kujundamist jätkavate printimistrendide tuules on muutused kiirenenud samas tempos tööstuse piire nihutava tehnoloogiaga. Trükkimise kiirus on tõusnud, kuna turg on mitmekesistunud, teenindamaks üha spetsiifilisemaid nišše ajal, mil elektrofotograafiline mootor ja kiire tindiprinter on tööstusharu paari aastaga totaaselt teistsuguseks muutnud.

Allpool toome välja viimase aja uusimad digitaaltrüki trendid:

1) poognatrükk –  pole ime, et oleme tänu poognatrükki propageerivatele Fujifilmi, HP, Screeni, Delphaxi, Konica ja Minolta taolistele tarnijatele müügil näinud arvukaid uusi süsteeme. Reklaame trükkivad ettevõtted hakkavad enim kasu saama, olles võimelised trükkima B2 mõõdus poognaid. Digitaaltrüki hinnad langevad ja formaadivalik laieneb alates otsepostitusest ja muust trükitud turundusmaterjalist lõpetades raamatute ja brošüüride trükkimisega.

2. 3D-trükk – 3D printimine ei ole pelgalt trend, see on digitaaltrüki tulevikku silmas pidades ka tohutult põnev. Tänavu pakuvad enim kõneainet printimistehnoloogiad, kusjuures peamiselt keskendutakse pigem printimisel kasutatavatele materjalidele kui tintidele. Samal ajal, kui mõned valdkonna analüütikud ootavad 3D printimise kõrgpunkti – kui seda veel saavutatud ei ole – vaatavad teised 3D printimise tehnoloogiate efekti kui uut algust. Kui õigus on viimasel koolkonnal, siis on 3D printimise trend just alguse saanud.

3. prinditud materjalid –  olukorras, kus trükitööstuses on näha suurt mitte-paberile ja plastikamaterjalidele printimise tõusu, ei ole ime, et tindiprinterid võtavad suuna keraamikale, tekstiilile, puidule, metallile ja klaasile trükkimisele.  Üha enam hakatakse trükkima pakenditele, pappkastidele, keraamikale, etikettidele ja karpidele.

4.tindiprinter – tindiprinter on praegu populaarne, ent muutub veelgi populaarsemaks, kuna on lisaks kiirusele ka väga usaldusväärne. Peale selle on tindiprinteri kasutusvõimalused skaleeritavad ehk et võib arvata, et tindiprinter hakkab üle võtma ka paljusid teisi tehnoloogia valdkondi, näiteks võib sellega juba praegu printida etikette ning värvilisi ja laiformaattrükiseid ning ilmselt on oodata laienemist ajalehtede, katalogide ja reklaamide trükkimisse. Praegu takistavad laienemist vaid kõrged materjalikulud.

5. kliendile orienteeritus – digitaaltrükitööstus astub mõningastes pakendite trükkimisest maha jäänud jälgedes, mille puhul kaalub printimise personaliseerimine üles suure mahuga tootmise kõrged kulud. See tähendab, et on oodata nõudmisel trükitavate raamatute, turundusmaterjalide ja fotokauba hulga tõusu, mis näitab siirdumist masstootmiselt kliendile orienteeritud tootmisele.
Laiformaat ja tööstuslikud rakendused pakuvad arvukaid võimalusi, tindiprinter jätkab oma võidukäiku ning turg muutub järjest personaalsemaks.

Allikas

Fotoprint võimaldab fotode kasutamist erinevatel materjalidel: paberil, kangal, plastikul, plekil, põranda- ja seinakattematerjalidel jne. Trükiga kaetavad pinnad võivad seejuures ulatuda pisikesest tootekleebistest sadade ruutmeetriste reklaamideni.

Fotoprinti klaasil võib kasutada näiteks köögi tagaseinal või vannitoas. Selleks lõigatakse klaasist välja soovitud mõõtudega ja 6 mm paksune tükk, millesse tehakse augud poldi- ja pistikupesade jaoks. Seejärel klaas karastatakse ja selle tagaküljele kleebitakse PVC-kilele prinditud foto. Kuuma- ja niiskuskindlat fotoklaasi on mugav paigaldada ja hooldada.

Fotoprinti saab kasutada ka liugustel, ent sel juhul liimitakse foto 4 mm paksuse karastamata klaasi tagaküljele. Seejuures võib klaasi kombineerida ka teiste materjalide, näiteks puidu või peegliga.

Seinale asetatava fotoprindi aluseks on 4 või 6 mm paksune karastatud või karastamata klaas. Lihtne paigaldus ja hooldus muudavad seina fotoprindi efektseks alternatiiviks maalidele ja seinapiltidele.

Fotosid võib trükkida ka lõuendikangale või vahtplastist kapaplaadile. Esimesel juhul paigaldatakse fotoprindiga lõuend enne seinale kinnitamist puitraamile. Teisel juhul kaetakse PVC-kilele prinditud foto kriimustuste eest kaitsmise eesmärgil laminaadiga ning seinale kinnitamiseks võib kasutada nii konksu ja nööri kui ka kahepoolse teibi abil.

Vannitubade ja ujulate põnevamaks muutmiseks kasutatakse 3D fotoprinti põrandal. Foto trükitakse vinüükilele ja lamineeritakse läikiva laminaadiga, kleebitakse seejärel põrandale ja kaetakse spetsiaalse, kaitsva ja 3D efekti loova Pavaglass-kattega.

Kontorite sisekujundust saab ilmestada liivapritskilele prinditud logode, piltide või elementidega. Dekoratiivkleebised liimitakse läbipaistvatele ustele, akendele, mööblile ja teistele siledatele pindadele.

Fotoklaas liugustele
Fotoklaas seinale

Alates 1993. aastast hakkasid paljud firmad valmistama seadmeid, mis võimaldasid edastada informatsiooni arvutist otse väljastusseadmesse – trükimasinasse. Alguse saanud digitaalne trükk ühendab tehnoloogiaid, mille erinevusteks traditsioonilistest trükiviisidest on trükivormi puudumine ja võimalus kasutada trükkimisel muutuvaid andmeid.

Erinevaid tehnoloogiaid kasutava digitaalse trüki klassifitseerimise põhilisteks näitajateks võiks pidada trükiviisi, värvilisust ja kasutatavaid materjale.

Traditsiooniliste trükiviisidega võrreldes on digitaalne trükk operatiivsem (puudub vajadus filmide või trükivormide valmistamiseks), kulutab vähem paberit, kuna puudub vajadus trükivormide sissevõtmiseks ning annab offset-trükiga praktiliselt sarnase trükiste kvaliteedi. Lisaks on töö digitaalsete trükimasinatega tunduvalt lihtsam kui offset-trükimasinatega ning andmeid võib trükkimise ajal muuta.

Nõudmisel trükkimise (print on demand) tehnoloogia võimaldab väga väikeste tiraažide trükkimist. Seda meetodit kasutatakse näiteks reklaammaterjalide või raamatute proovitiraažide valmistamisel.

Muutuvate andmete trükk on digitaalsete trükimasinatega töötamise üks kasutatavamaid võimalusi, kusjuures muuta võib nii põhilisi tekstis olevaid andmeid igas eksemplaris, suurt osa tekstist arvestades konkreetse tellija iseloomu ja vajadustega või trükkida tekstist mitu versiooni.

Võrreldes traditsiooniliste trükiviisidega on digitaalsetel trükiviisidel mitu eelist: digitaalsete trükimasinatega on kasulik trükkida väikesi tiraaže, trükiseid on võimalik peronaliseerida, trükkida saab väga erinevatele materjalidele (trükipaber, isekleepuvad etiketid, kile) ning masinat peatamata saab trükkida ühe töö teise järel. Lisaks puudub vajadus proovitrükiseadmete järele, korraga saab trükkida paljuleheküljelise trükise ning trükist saab elektroonilisel kujul arhiivis säilitada ja vajadusel valmistada uued trükised koos võimalike parandustega.

Ajal, mil vajatakse suuremal hulgal väiksetiraažilisi trükiseid, on selle trükiviisi kasutamine kasulik, kusjuures tagatud on nii tootmise operatiivsus kui trükiste kvaliteet. Erinevalt traditsioonilistest trükiliikidest ei vajata digitaalses trükis arvukaid operatsioone, näiteks proovitrükki, trükivormide valmistamist ja sissevõtmist, trükimasina reguleerimist, mis vähendab töömahukust ja materjalikulu. Lisaks on väiksemad nii masinad ise kui ka nende jaoks vajalik tootmispind.

Kuigi digitaalse trüki võimalused on laiad, on olemas terve rida töid, mis on iseloomulikud eri asutustele ja ettevõtetele: kiirelt vananevate trükiste (õppematerjalid, tehnilised juhendid) trükkimine, turundusmaterjalide mitmes versioonis valmistamine, signaal- ehk kontrolleksemplaride ja väljaannete proovitiraažide trükkimine, levitustrükk ehk trükist puudutava info elektroonilisel teel levitamine, trükk nõudmisel ehk vastavalt tellimusele/vajadusele vajaliku trükiste arvu trükkimine, muutuvate andmetega trükiste (kataloogid, kutsed, pühadekaardid) või seadmete instruktsioonide valmistamine.

Digitaalne trükk on üks kiiremini arenevaid trükiliike. Ka digitaalselt valmistatud trükist tuleb peale trükkimist töödelda, näiteks voltida, liimköita, soonida, puurida või lõigata. Järeltöötlusel tuleb muuseas arvestada alljärgnevaga: tegu võib olla väikeste tiraažide või isegi üksikute eksemplaridega, see ei tohi võtta trükkimisest rohkem aega, peab võimaldama erinevate formaatidega trükiste valmistamise ja võiks ideaalis toimuda vooluliinil.

Allikas

Kleebised on lühidalt öeldes sildi üks liik: tükk prinditud paberit või plastikut, mille ühele küljele on kantud rõhutundlik liim. Kleebised on eelkõige vahva kaunistus, seetõttu valmistatakse neid sadades erinevates kujudes, suurustes ja värvides ning nendega kaunistatakse võileivakarpe, lastetubasid, mööblit, vihikuid jne. Mõned inimesed kollektsioneerivad kleebiseid ja vahetavad neid teiste kollektsioneeridega. Kleebiseid kasutatakse ka ajutisteks nimesiltideks.

Kleebised on väga laialt kasutatav vahend neil juhtudel, kui ese vajab identifitseerimist. Brändid kleebivad neid oma toodetele, et muule maailmale teada anda sellest, milline firma on need tooted valmistanud. Samuti on kleebised head kirjeldamaks toote teatud omadusi, mis esmasel vaatlemisel välja ei paista. Kleebiseid tavatsetakse ka jagada reklaami- ja poliitilistes kampaaniates.

Lapsed ja ka kollektsionääridest täiskasvanud koguvad kleebiseid spetsiaalsetesse albumitesse. Seetõttu valmistatakse neid väga erinevaid, erinevast materjalist ja erinevas stiilis. Veidi teistmoodi kleebised on ka populaarsed Post-it märkmepaberid, millel on korduvkasutatav liimiosa ainult märkmepaberi ühes servas ja mida tavaliselt müüakse tühjaleheliste blokkidena.

Ajalugu

Kleebised on nüüdseks meie elu tavaline osa. Me näeme neid enda ümber iga päev, kasutatuna väga erinevatel viisidel. Aga – nagu võib ka eeldada – ei ole see alati nii olnud.

Kleebiste tekkimise ajalugu ei ole nii selge, nagu me seda ehk võib-olla teada tahaksime. Enamus ajaloolasi, kes kleebiste tekkimist uurib, jõuab järeldusele, et kleebised võtsid kasutusele Euroopa kaupmehed 1880-ndatel aastatel. Rahvarohketel turuplatsidel hakkasid kaupmehed otsima viise, kuidas oma kaup ostjatele rohkem silmatorkavamaks muuta. Seetõttu kinnitasid nad oma kauba külge erksavärvilisi paberitükke. Mõne aja pärast ilmusid nendele paberitükkidele ka prinditud kirjad ja pildid – kirjeldused kauba reklaamimiseks ja hinnakirjad. Need paberist sildid kinnitati kummipasta abil, ning sellega olidki esimesed algsed kleebised sündinud. Kõigepealt kasutasid kleebiseid puuviljade müüjad, aga peatselt olid need kasutusel ka sigarikarpidele ja kommipurkidel. Sajandivahetuseks olid kleebised juba reklaamitööstuse levinud osa.

Varastel 1900-ndatel loodi kleebisepasta, mida kanti paberile, kus see seejärel kuivas. Pasta aktiveerimiseks ja selle kleepuvaks muutmiseks oli vaja seda niisutada. Petaselt tulid saadavale ka sama tehnoloogiat kasutades valmistatud postmargid, samuti hakati kleebiseid paigaldama ka näiteks kohvritele, et neid saaks aurulaevadelt ja muudelt masstranspordivahenditelt mahalaadimisel identifitseerida. R.Stanton Avery oli esimene, kes selliseid isekleepuvaid silte edukalt valmistas ja turundas ning firma Avery on ka tänapäeval jätkuvalt kleebiste ja etikettide tööstuses juhtiv tootja.

Kleebised jätkasid kommertkasutuse kõrval oma võidukäiku edasi niisama kaunistamise eesmärkidel kasutatuna tavainimeste poolt. Kleebisetööstus võttis suuna lastele ja hakkas 1930-ndatel kleebistel kujutama loomi, tsirkusekloune, koeri ja kasse, autosid ja ronge ja muud lastepärast. Kleebiseid sai teha märjaks ja seejärel kleepida paberile, luues sel viisil pilte täpselt oma soovi kohaselt. Seda tüüpi nn. kleepsualbumid on populaarsed ka tänapäeval.

Kleebiste tüübid ja nende kasutusvõimalused on viimase kuue aastakümne jooksul märkimisväärselt kasvanud. Tihtipeale on kleebiste kasutamine tänapäeval kiireim, sobivaim ja ka soodsaim lahendus, lisaks saab kleebismaterjalist välja lõigata kõikvõimalikke kujutisi, tekste, logosid jne. Kleebised valmistatakse kasutades väga erinevaid tehnoloogiaid, olenevalt nende vajalikust hulgast ja keerukusest. Detailsemad kujutised prinditakse kleebismaterjalile, lihtsamad saab lõigata välja spetsiaalse kleebiselõikuriga.

Tänapäeval on kleebiste kasutamiseks tohutuid võimalusi, laienenud on eelkõige kommertslikel eesmärkidel kasutatavate kleebiste liikide valik. Tähtis on siinkohal valmistada kleebised nende kasutamisele vastavale materjalile, arvestades, kas hakkavad need olema sise- või välistingimustes, sõiduvahendil, plakatil jne. Materjali valikust sõltub ka kleebiste vastupidavus ja kestvus. Siinkohal toome ära mõned kasutusvõimalustest:

• PVC kleebised
• Autokleebised
• Reflektorkleebised
• Sõiduvahendi ülekleepimine
• Aknakleebised
• Sildikleebised
• Põrandakleebised
• Magnetkleebised
• Kleebised PVC-le

Kuidas ja millest valmistame?

Mprint valmistab kleebiseid matist või läikivast PVC-kilest, nii valgel kui ka läbipaistval taustal. Kleebised lõigatakse välja plotteriga ning kaetakse vajadusel mati või läikiva laminaadiga, kaitsmaks neid märgumise ja kriimustuste eest.

Tutvu ka kleebiste tootelehega!